Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.
Skip to main content
Accessibility

Sooline võrdsus

Ülevaade

Viimase 150 aasta jooksul on Eestis toimunud ulatuslik linnastumise protsess. See tähendab, et elanikkond on järk-järgult liikunud maapiirkondadest linnadesse. Maapiirkondade elanikkonna vähenemisega on seotud palju väljakutseid, mille lahendamisel on vaja silmas pidada ka sooperspektiivi. 

Eriti märkimisväärsed arengud elanikkonna vähenemises maapiirkondades on toimunud alates 1990. aastatest. Kui Tallinn ja Harjumaa ning Tartu välja arvata, seisid kõik teised Eesti maakonnad aastatel 1995–2017 silmitsi rahvaarvu märkimisväärse kahanemisega (12–27%)

(Pea)linnastumise protsess on endaga kaasa toonud ka märkimisväärse piirkondliku ebavõrdsuse tekkimise, kuna keskustest väljaspool on töökohti üha vähem. Tihti käiakse maalt tööle linna või ka välismaale. 1990. aastatel toimunud suured majanduslikud muudatused, töökohtade kadumine põllumajanduses ja tööstuses mõjutas oluliselt Eesti väikelinnu ja maapiirkondi. Kuna varasem tugev põllumajandus toetas ka teenusmajandust (koolid, lasteaiad, poed, postkontorid, avalik haldus jne), kus töötas muuhulgas palju naisi, tabas majanduse ümberkorraldamine põllumajanduspiirkondi eriti rängalt. Arvudes vähenes primaarsektori (peamiselt põllumajanduse) tööjõu osakaal Lõuna-Eesti maakondades 37%-lt 1990. aastal vaid 9%-le 2017. aastal. Kuigi uusi töökohti on maal ka juurde tekkinud, eriti nt maaturismi valdkonnas, ei ole need kompenseerinud põllumajandusest kadunud töökohti. 

Väikelinnadest ja maapiirkondadest (ka Kesk-Eestis) on saanud riigisisene ääremaa, kus teenuste kättesaadavus on halb, töökohti napib ning elanikkond on väike. Ääremaal on mitmesugustel põhjustel negatiivne kuvand, mida kinnitavad ka demograafilised trendid – noored ja kõrgemalt haritud, eriti tööealised naised lahkuvad, ääremaal elab rohkem eakaid naisi ning väiksema haridusega mehi. Mõnes maapiirkonnas takistab tööturule pääsemist või oskuste täiendamist haridusasutuste, koolitusvõimaluste või lapsehoiuteenuse puudumine. Noorte lahkumist linna soodustab ka kutse- ning kõrgharidussüsteem, mis on liikunud linnadesse ja viimastel aastatel on sama trend toimunud keskhariduses. Gümnaasiumivõrgu optimeerimise tulemusel peavad keskharidust omandada soovivad noored asuma elama linna, kuna maapiirkondades on üha vähem keskkoole. 

Kuigi paljud naised on maalt lahkunud, siis kohale jäänud naised on maapiirkondades sageli väga aktiivsed – nende seas on väikeettevõtjaid ning meestest sagedamini on nad kogukondliku kultuuri ja elu hoidjad ning edendajad. Sellest annab muuhulgas tunnistust kohalike naisorganisatsioonide võrdlemisi aktiivne tegevus.